Miks on helkurit vaja?

Miks on helkur vajalik?

Nõuded jalakäija liiklemise ja helkuri kasutamise kohta.

Liikluseeskiri § 22. Kahesuunalisel asulavälisel teel, kus puudub kõnnitee, peab jalakäija liikuma ainult vasakpoolsel teepeenral, viimase puudumise või käimiseks sobimatuse korral aga sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, kusjuures halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel liikuda ainult ühes reas.

Liikluseeskiri § 25. Halva nähtavuse korral või pimeda ajal kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või süüdatud laternat.

Kui kaugelt autojuht näeb pimedas liikuvat jalakäijat?

Kuigi jalakäija näeb tuledega autot juba kaugelt, eristab autojuht ilma helkurita jalakäijat lähitulede valgusvihus alles 30-40 m kauguselt. Pimedas sõites häirivad juhti veel vastusõitvate autode tuled, kriimustused ja mustus esiklaasil või vihm ja udu. Halb ilm võib peaaegu poole võrra vähendada seda teepikkust, millel autojuht helkurita jalakäijat märkab. Halvemal juhul on see vaid 15-20 meetrit, mis ei ole piisav, et juht suudaks pidurdades jalakäijale otsasõitu vältida.

Kiirusel 90 km/h on auto peatumisteekond kuival teekattel ligikaudu 70 meetrit. Märjal või lumisel teekattel on peatumisteekond märgatavalt pikem.

Seega: Suure kiirusega sõites on lähituledest valgustatud teelõik palju lühem peatumiseks vajalikust.

Kui kaugelt autojuht helkurit näeb?

Korralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130-150 meetri kauguselt. Autojuhile jääb siis piisavalt aega, et reageerida ja mööduda helkurit kandvast jalakäijast ohutult.

Seega: helkur on vajalik, et autojuht pimedas liikuvat jalakäijat juba varakult märkaks ning jõuaks reageerida.

Kuidas helkur kinnitada?

Helkureid on riietele püsivalt ja ajutiselt kinnitatavaid. Püsivalt kinnitatav helkur on tavaliselt kangale õmmeldud või liimitud juba vabrikus. Samas on igaühel võimalik kauplusest ostetud helkurpael oma riietele ka ise õmmelda või kuumkinnitusega helkurmaterjal vastavalt juhendile triikraua abil kleepida. Rippuv helkur kinnitatakse riietele haaknõela ja paela abil; veniv helkurpael lihtsalt tõmmatakse varruka või püksisääre peale.

Helkur tuleb riietele kinnitada nii, et see oleks nähtav võimalikult mitmest suunast. Kuna maanteel peab kõndima vasakpoolsel teepeenral, siis tuleb rippuv helkur paela ja haaknõelaga kinnitada enda riiete paremale, sõiduteepoolsele küljele, näiteks tasku serva külge nii, et helkur jääb rippuma umbes põlve kõrgusele (umbes samal kõrgusel asetsevad ka sõidukite tuled). Päeval, kui helkuri kasutamine ei ole vajalik, saab sel moel kinnitatud helkuri panna taskusse, et see lahti ei tuleks ja ära ei kaoks. Oluline on jälgida, et helkur jope või mantli ääre alt välja paistaks. Veniva helkurpaela võib samal põhimõttel parempoolse varruka peale tõmmata. Mitme helkuri olemasolul on kõige turvalisem kasutada kahte helkurit korraga, ühte paremal ja teist vasakul küljel.

Õmmeldavast või kleebitavast helkurmaterjalist kujundeid või ribasid tuleks kinnitada rõivaste sobivatesse kohtadesse arvestusega, et helkurid oleksid nähtavad nii eest, tagant kui küljelt. Pimedas liikudes suurendab jalakäija ja jalgratturi märgatavust ka hele riietus.

Helkuri toime põhineb tema ehitusel: helkur peegeldab temas olevatele peegelpindadele langenud valguskiire tagasi valgusallika suunas. Kui helkuri pind on kraabitud või kulunud, tuleks helkur uue vastu vahetada, kuna tema valgustpeegeldav toime on märgatavalt väiksem kui tervel ja puhtal helkuril.

Seega: helkur tuleb riietele kinnitada nii, et see oleks nähtav võimalikult mitmest suunast. Maanteel tuleb kõndida alati vasakpoolsel teepeenral st. autode sõidusuunale vastupidises suunas.

Enda nähtavaks tegemine on vajalik ka jalgratturil. Jalgrattal peavad olema kodarahelkurid ning ees valge ja taga punane helkur. Lisaks peab pimedas sõites rattal põlema ees valge ja taga punane tuli. Jalgratturil nagu ka pimedas hädapeatuse korral autost väljunud juhil on enda nähtavaks tegemiseks soovitav kasutada helkurmaterjaliga varustatud ohutusvesti.

Mida ütleb liiklusõnnetuste statistika?

Jalakäija ja jalgratturi risk sattuda liiklusõnnetusse on pimeda ajal mitmekordne võrreldes hea nähtavusega päeva ajal. Aastate lõikes võib täheldada, et liiklusõnnetuste tagajärjel üle poolte jälakäijate ja iga viienda jalgratturi vigastumine või surmajuhtum leiab aset pimedal või hämaral teel. Helkurit kandsid vaid üksikud õnnetusse sattunud inimesed.

On iseloomulik, et suurem osa pimeda ajal jalakäijatega toimunud raskete tagajärgedega õnnetustest on aset leidnud asulavälisel teel, samuti täiskasvanud inimestega. Ligikaudu kolmveerand asulavälistel teedel hukkunud jalakäijatest on aktiivses tööeas, vanuses 25-65 aastased inimesed. Sõidukite suure sõidukiiruse tõttu lõpevad asulavälisel teel toimunud otsasõidud üldjuhul kas jalakäija surmaga või üliraskete vigastustega. Sageli on õnnetused seotud kas jalakäija vales teeservas kõndimisega (sõidukite liikumise suunas samal teepoolel, kus jalakäija ei näe tagant lähenevat sõidukit), sõiduteel hääletamisega või ootamatu sõidutee ületamisega.

2008. aasta kümne kuu jooksul hukkus pimeda ajal asulavälisel teel toimunud liiklusõnnetustes 13 jalakäijat. Käesoleval aastal on jaanuarist oktoobrini (10 kuu jooksul seisuga 20.10.2009) pimeda ajal asulavälisel teel hukkunud 3 ja saanud vigastada 18 jalakäijat. Pimeda ajal liigeldes on hukkunud ka 3 jalgratturit.

Missugusel määral helkurit kantakse?

Tänu helkuri kasutamisele suunatud teavitustööle on jalakäijahelkuri kandmine aasta-aastalt suurenenud nii laste kui täiskasvanutest liiklejate seas. Helkurite kandmist ja kampaania tulemusi on mõõdetud AS Emor poolt läbiviidud küsitlusuuringutega ning paralleelselt on jälgitud muutusi liiklusõnnetuste statistikas.

Eesti Tervisekasvatuse Keskuse poolt läbiviidud täiskasvanud elanikkonna terviseuurimuse andmetel kandis 1995/1996. a. seisuga helkurit vaid 6% eesti täiskasvanud elanikkonnast (võrdluseks Soomes 37%).

2003. aastal Emori poolt läbiviidud küsitlusuuringu andmetel kandis helkurit reeglina või sageli juba 45% täiskasvanutest ja 85% lastest, mis on täiesti võrreldav Põhjamaades saavutatud vastavate näitajatega.

Järgnevatel aastatel on helkuri kandmine (reeglina või sageli) kasvanud veelgi, ulatudes 2007. aasta detsembris Emori poolt läbiviidud küsitluse andmetel 63%-ni täiskasvanutel ja 91%-ni lastel.

Uus uuring jalakäijahelkuri kandmise kohta valmib käesoleva aasta detsembris.

Järgnev graafik iseloomustab helkuri kandmise paranemise dünaamikat liiklejate hoiakute ja käitumise alaste uuringute põhjal (helkuri kasutamise % täiskasvanute seas):

Millistele nõuetele peab helkur vastama?

Et helkur teda kandvat inimest kaitseks, peab see olema autojuhile selgelt nähtav küllaltki pika vahemaa tagant (150 m). Sellepärast on jalakäijahelkurile kehtestatud kvaliteedinõuded nii vaguspeegelduse, pinna suuruse kui mitmete muude parameetrite osas. Paraku on Eesti turul igal aastal liikvel ja avastatud helkureid, mis kehtestatud nõuetele ei vasta, mis omakorda tähendab seda, et sellised helkurid ei paku neid kandvatele isikutele piisavat kaitset. Nn “libahelkurite” avastamise teeb keeruliseks asjaolu, et mittekvaliteetset helkurit on korralikust helkurist palja silmaga väga raske, kui mitte võimatu eristada.

Helkuri kontrollimiseks võib igaühele soovitada katse läbiviimist pimeda ajal autotulede valguses, teades, et korralik helkur peab auto lähitulede valgusvihus selgelt nähtav olema juba 130 - 150 meetri kauguselt.

Helkurite laboratoorset kontrolli on Eestis võimalik läbi viia Tartu Ülikooli Füüsikainstituudis.

Helkurile esitatavate nõuete osas peab teadma järgmist:

Jalakäijahelkur on EL Direktiivi 89/686/EMÜ kohaselt isikukaitsevahend.

Helkur, mida kasutab jalakäija, peab vastama standardi EVS-EN 13356 “Nähtavust parandavad vahendid mitteprofessionaalseks kasutamiseks. Katsemeetodid ja nõuded” nõuetele. Ohutusvest peab vastama standardi EVS-EN 471 nõuetele.

Helkuril või selle pakendil peab olema CE-märgistus koos viitega helkuri standardile EN 13356:2001 vastavuse kohta ja muu nõuetekohane informatsioon (helkurite valmistaja ja maaletooja andmed), ning pakendil peab olema või pakendisse peab olema lisatud helkuri riigikeelne kasutusjuhend.

Pakutavate helkurite kohta peab vajaduse korral esitada olema sertifikaat, mis tõendab helkurite vastavust standardis EN 13356:2001 esitatud nõuetele.

Helkuri kvaliteedile, pakendamisele ja tähistamisele esitatud nõuetest peavad kinni pidama kõik jalakäijahelkurite tootjad, müüjad ja mistahes muul moel nende levitajad.

Helkurite kvaliteedi üle teostab järelevalvet koostöös Maanteeametiga Eesti Tarbijakaitseamet.